Mis on selle põhjus ja miks asjad nii valesti on ? Antud juhul ei räägi me koolipingis istuvatest teismelistest, sest kooli minnes läheb statistika veelgi hullemaks! Me räägime lastest, kelle “töö” päevast päeva ongi liikumine.
Laps on loodud liikuma ja tahab liikuda, talle tuleb selleks lihtsalt luua võimalused. Vanematena saame kaasa mõelda, kas omaltpoolt on kõik selleks tehtuv või on kuskil loodud liigsed piirid? Loomulikult võib tunduda turvalisem, kui laps istub oma toas arvutis, selle asemel et väljas “rumalusi” teeb. Paraku lükkab see hea ja turvaline võimalikud probleemid lihtsalt tulevikku! Jah, ta tõenäoliselt ei murra luid puude otsas ronides või ei kuku hambaid välja ratta või rulaga trikke tehes. Aga need samad luud murduvad aastate pärast, suhteliselt süütu tegevuse tagajärjel ja need samad hambad kukuvad välja aastaid kestnud “sita” söömise tagajärjel. Viimasel ajal on olen kuulnud kehalise kasvatuse õpetajate ja noortetreenerite poolt manitsevate lapsevanemate ütlusi:
“Ta ei tohi suuskadega mäest alla laskuda, see on ohtlik!"
“Kilomeeter kõndimist on lapsele liiga suur koormus ning veel peale seda suusatamine kurnab last!”
"Koolikott on liiga raske, selg jääb haigeks..."
“3 trenni nädalas on liiga palju, lisaks ju veel kehaline kasvatus”
Ma olen enam kui kindel, et soovime vanematena parimat, aga lapsi vati sisse pakkides teeme me neile pikemas perspektiivis hoopis kahju. Sellist asja nagu ülekoormus on lapse puhul väga keeruline saavutada, nad taastuvad üli kiiresti, oluliselt kiiremini kui meie. Samuti on laste puhul selline viimase piirini pingutamine pigem küsitav, kindlasti jääb sinna pisike varu ja see on tegelikult kasulik.
