Maailmameistrivõistlused Hispaanias on taaskord tehtud! Esimest korda oli päris õige tunne, siit lihtsalt peab midagi ära tulema. Elu parim vorm on tehtud ja lõpuks tuleb see realiseerida.

Kuidas aga läks? Paraku oli kaheksal kutil veelgi paremini tehtud. Minu laeks jäi seekord poolfinaal ehk koht 10 parema seas. Finaali saab 6 parimat. Pole mõtet pikalt analüüsida, kas oled 7. või 10. kohal - need kohad pannakse seal suht-koht suvaliselt paika. Kategoorias oli kokku 21 võistlejat ja tegelikult oli poolfinaali pääsemine kõva saavutus. Näiteks 2019. aasta maailmameister jäi sellest seltskonnast välja ja tugevaid oli teisigi. Aga siiski ei saa öelda, et südames rahulolu tekkis või mingi positiivse emotsiooni oleks saanud. Samas.. seda ei oleks pakkunud ka näiteks 4. koht.

Nagu öeldud, siis tase oli üle ootuste kõrge, eks paljud jätsid eelmise hooaja koroona tõttu vahele, mistõttu olid rivid pikad. Minu kategooria võitja pani kusjuures kinni nii games classic'u kui ka klassika absoluudid.

Minu võistlus oli kohe esimesel päeval ja regamine sellele eelneval päeval. Kategoorias kaalupiir minu pikkuse puhul 77 kg. Surusin sinna sisse 2018. aastal ja sain tookord 4. koha. Aga vorm selle ajaga on muidugi nagu öö ja päev. Hommikul kodus enne äralendu kaalusin täpselt 79 kg. Kodukaal näitab rohkem, aga riskida ei tahtnud. Plaan oli kodus kaal ära teha. Veetsin ca 2 h saunas ja lennujaama sõitsin juba 2 kg kergemana.

Hommikusöögiks oli kell 6 pakk riisigalette ja tass kohvi. Peale seda ei tilkagi vett, toidust rääkimata. Enesetunne muidugi kiita ei olnud, aga kannatasin kuidagi ära... Terve lennureisi olin poolunes. Kell 18 õhtul sain regatud, kaal 76.6 kg, pikkus 174.6 ehk 100% täpselt kaalus, aga varu mitte grammigi. Peale seda sain lõpuks vabamalt võtta, aga siiski tuli piiri pidada. Kurat teab, kuhu keha selle vee salvestab ja kuidas vorm võib käest minna. Aga kerge söök ja natuke vett tegid enesetunde päris normaaseks. Igatahes olin 100% valmis.

Võistluste osas ütlen päris ausalt, et kogu see värk on paras pornograafia ja läheb iga aastaga hullemaks. Nii läbimõtlemata korraldust ja hämmingut annab otsida. Võistluspäeva algus venis nagu ikka kombeks ca 2 ja pool tundi. Siis oli vaja kogu asi kiirkorras ära teha. Konveier läks tööle ja kogu võistlus üritati ära teha nii kiiresti kui võimalik. Ise sain lavale kuskil 16 paiku, aga viimased kategooriad võistlesid veel südaöösel.

Igasuguseid klasse ja kategooriaid tekitatakse pidevalt juurde, aga kvaliteet kannatab. Näha on meeletud koonerdamist, isegi esikuuikule ei anta enam karikaid vaid pelgalt medalid. Pole just palju võistluse kohta, kus osalejale maksab üle 400€ + lennud ja muud värgid. Võite ise arvutada, kui palju korraldaja sisse kasseerib 1500 võistleja pealt ja palju vastu panustab. Mida suurem võistlus, seda suurem bisness ja raha tegemine. Kahju. Ķogu infoedastus ja korraldus, alustades kasvõi registreerimisest on pärit eelmisest sajandist ja võistleja jaoks tüütu, aeganõudev ning parajalt piinarikas. Ühesõnaga, maksa iga liigutuse eest ja vastu ei saa praktiliselt midagi. Tule kasvõi maailmameistriks, vastu saad karika ja sooja käepigistuse. Aga kiiresti, sest järgmine laadung on vaja kohe lavale saata. Piisab 20-sekundilisest hümnist küll. Selliselt devalveerub kogu asja väärtus, mis on ääretult kurb.

Aga sellgipoolest tegin ära oma elu parima vormi ja hetkel veel Hispaanias olles üritan seda säilitada. Järgmisel laupäeval on hooaja viimane võistlus Göteborgis. Sellega on nüüd kindlasti kõik.

Näis kui edukalt vormi hoida suudan. Emotsionaalselt kindlasti on raske, aga pelmeenina lavale minna ei saa. Täna algatuseks 10 km jooksu, korralik ülakeha pump jõusaalis ja ca 20 km jalutuskäiku mere ääres. Söögiga võtan vabamalt ja seetõttu hoian kulutused kõrgemad. Koju tulles tõmban cardio maha ja püüan kaalu säilitada, enam alla pressida ei ole mõtet. Kui vorm säilib, siis on reaalne lõpetada Rootsis hea tulemusega! Seejärel teeme aga mõnusa hooaja lõpupeo mõnes Göteborgi lokaalis ning unustan selle võistlemise värgi mõneks ajaks ära. Kas kunagi veel? Seda ma hetkel veel ei tea... Ma ei tea, kuidas ja mida saaks juurde panna. Naturaalselt olen saavutanud maksimaalse lihasmassi ja seda vormi enam kuivemaks ei lihvi. Eks kuskil tuleb ikkagi sein ette. Aga ära ütle kunagi iial, elame näeme