Kuidas sa fitnessini jõudsid?
Alustasin jõutreeningutega sooviga kaotada kehakaalu. Hakkasin jälgima erinevaid trenniga seotud sotsiaalmeedia kontosid. Sel ajal muutuski bikiinifitness üha populaarsemaks. 2019. aasta kevadel tekkis mõte: „Oh, mul on juba päris väike kehakaal, tahaks ka lavalaudadele jõuda!". Töötasin koos treeneriga eesmärgi nimel lavale astuda 2020 kevadel, kuid koroona tõttu jäi ettevalmistus katki. See oli minu jaoks väljakutsuv periood, sest hakkasin just saavutama soovitud lavavormi. Kodus treenimiseks rentisin endale näiteks kangi, et vormi veidigi hoida.

Inimesed minu ümber soovitasid üks kord veel see teekond ette võtta – on küll raske, aga kui see teeb õnnelikuks, siis anna minna! Tagantjärgi öeldes olen õnnelik, et selle ette võtsin, see õpetas mulle palju.

Milline nägi välja sinu võistlusdieet?
Minu võistlusdieet oli hästi üles ehitatud – ma võisin kõike süüa, mis mahtus minu kaloraaži. Mul ei olnud toitumisega raskusi, kuid tundsin suurt väsimust. Asi ei olnud vaid trennis ja toitumises, mul olid lisaks tööpäevad (sh öötöö, mis ei ole selleks perioodiks sugugi sobilik). Toitumine üldiselt oli mitmekesine. Dieedi lõppedes ei olnud mul suuri isusid. Isegi naeran, et peale võistlusi tahtsin vaid suuremat kogust liha.

Milliseid emotsioone sinus võistlemine tekitas?
Olen aus, vaatasin võistluspäeval peeglisse ja ütlesin endale: „Kas see olen tõesti mina?" Ma ei uskunud enda silmi, et mina seisan seal! Ma ei näe enda välimusega igapäevaselt nii palju vaeva.. See tunne laval oli võimas, mis siis, et mu jalg nii väga värises.

Tegin kokku kolm võistlust ja olen oma progressiga rahul. Kuigi alati saab paremini – mulle on antud kaasa maksimalism ning soov alati areneda.

Vahetasid peale esimest hooaega treenerit ning tausta mõttes ma tean, et see oli sinu jaoks justkui teine võistlusdieet. Sa pidid väga rangelt jälgima, mida sa sööd. Kas oli nii?
Jah, see oli nii. Vahetasin treenerit, sest soovisin veel paremaid tulemusi. Olen siiralt tänulik oma esimesele treenerile, suhtleme siiani ning tema kiitis minu otsuse heaks. Ma ei olnud aga valmis, et uue treeneri lähenemine minu jaoks ebameeldivaks muutub. Ma ei saanud sellest esialgu ise aru.. Ma olin just teinud võistlusdieeti ning inimesena, kes kannatab hambad ristis kõik ära oli lähenemine minu jaoks ränk. Mul on väga hea meel, et just sina Piret avasid mu silmad. Kui ma oleksin jäänud sinna kinnisesse maailma ja ma poleks aru saanud, et kõik on täiesti valesti, siis ma arvan, et ma ei oleks täna siin.. Ma ei tea, mis oleks minust saanud. See oleks õudne olnud!

Mis oli valesti?
Töötasin nagu robot, jälgisin ja kaalusin kõike. Olen seda ka varem teinud, kuid mul polnud varasemalt miski keelatud. Uus treener kirjutas mulle ette, mida ma tohin, mida ei tohi süüa. Mis on hea, mis on halb. Olin justkui silmaklappidega hobune, kes töötas ja töötas.

Lihtne näide: minul oli enda kaloraaž täis, minu pere sõi pastat. Ma hakkasin lihtsalt nutma, sest nemad said süüa ja minule ei olnud see lubatud. Mina sõin lihtsalt riisigaletti ja jõin vett peale, et kõhtu täita.

Ma ei saa aru, miks treener nii tegi (vähendas kaloraaži), sest esialgu ta just tõstis minu energiatarbimise väga kõrgeks, kuid ükspäev ta lihtsalt tõmbas kõik numbrid nii madalaks. Mõtlesin, et millest ma nüüd elan…

Ma armastan üle kõige kala, see on nii maitsev ja kasulik, kuid kui sa pead kala sööma nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks, siis lõpuks sa lihtsalt ei taha seda enam näha. Okei, nüüd ma olen jälle veidi kala söönud, kuid mingi aeg tekitas see minus vastikustunnet. Toitumine oli nii ühekülgne ning mingid asjad keelatud, näiteks piimatooted. Kui ma selle treeneriga koostöö ära lõpetasin, siis oleksin võinud lõpmatuseni kodujuustu süüa, sest see oli mulle need paar kuud keelatud.

Jätkub peale fotot.

Kas sa tundsid, et treener kontrollib sinu elu?
Jah, aga ma ise ei saanud sellest aru. Kui kõrvalt inimesed sellele tähelepanu juhtisid, siis ma ei uskunud neid. Mingi hetk aga käis klõps ja ma olen tõesti õnnelik, et see tuli. Taastumine sellest võtab aega.

Mis sa arvad, kuhu sa oleksid jõudnud, kui oleksid nii jätkanud?
Ma ei teagi.. ilmselt oleksin auku jõudnud. Ühe korra ma olen teadmatusest „augus käinud". Arvasin, et mida vähem ma söön ja rohkem treenin, seda parema vormi ma saavutan. Kui oleksin sellega nüüd edasi läinud… ma ei oleks jõudnud lavale. Ma olin nii närviline ja emotsionaalselt kurnatud. Kõik inimsuhted olid sassis, mul ei olnud aega kellegi jaoks, ma karjusin kodus. Mul on siiralt kahju inimestest, kes minu ümber olid. Mida ma küll võisin öelda vaid seetõttu, et olin näljane ja mul ei olnud lubatud süüa!

Minu esimene õnnehetk oli see, kui võisin lüüa hambad õuna seda kaalumata ning mõtlemata, kas ma tohin seda süüa. Tegelikult olen ma alati arvanud, et teatud toiduainete endale keelamine ei toimi, sest keha hakkab seda just tahtma. Nüüd ma mõistan seda veel paremini.

Ütlen ausalt – võistlemine on mingil määral toitumishäire, aga kõike saab kontrollida ning võistlusdieedile saab samuti läheneda targalt. Ma tahan minna uuesti lavale, kuid ma ei tea veel millal. Hetkel ma tunnen rõõmu trenni tegemisest. Tunnen ennast jälle inimesena.

Vahepealse treeneriga oligi valesti see, et ma kaotasin ära ennast, enda elujõu, rõõmu ja tahtmise asju teha. Kuna ma ei ole allaandja tüüp, siis ma tegin kõik asjad ära, kuid liiga kõrge hinnaga. Kui juba sel hetkel oli pingutus maksimaalne, siis kuhu edasi?

Ütlesid, et see olukord mõjutas sinu suhteid lähedastega. Kas need on nüüdseks taastunud?
Eks see kõik võtab aega, aga jah, enam-vähem on taastunud. See periood oli piisavalt pikk. Kodused inimesed olid nõus mind võistlusdieediga toetama, minu vanemad andsid 110%, et saaksin selle spordialaga tegeleda. Antud perioodil, mil treenisin siis „uue treeneri" käe all, pidid nad mind taluma veelgi hullemas versioonis võrreldes võistlusdieediga. Näiteks me ei saanud minna perega välja sööma, sest mina keeldusin! Ütlesin EI, mulle ei ole see lubatud. Sellest tekkis palju tülisid. Tänasel päeval mul selliseid piiranguid ei ole – tõmban trennis rekordeid ning naudin muid tegevusi.

Mis sinu tervisega toimus võistlusdieedi ajal ning peale seda?
Meeletu rampväsimus, jõuetus.. Kui sa lähed söömata trenni, siis tekib mõte – kas ma saan hakkama või ei? Enam ma ei lähe iial tühja kõhuga trenni. Ma ei teinud seda isegi võistlusdieedi ajal, kuid uue treeneri käe all ma pidin seda tegema.

Kirjutasin enne üht trenni oma heale sõbrannale: „Mul on selline nälg, et kukku või kokku ja ma pole isegi dieedil! Kuhu ma nii jõuan?".

Temaga suhtlemine pani mind esimest korda mõtlema, et ehk see lähenemine lihtsalt ei sobi mulle.

Ma tunnen praegu vabadust, minust kadus ära stress. Loomulikult ei söö ma kõike, kuid ei keela endale midagi.

Fitnessi maailm on küll ilus, kuid see teeb paraku ka inimesi katki.

Kas tunned, et oled nüüd kogu situatsioonist nüüdseks taastunud?
Täiesti taastunud kindlasti ei ole. Mingitel hetkedel tunnen ikka süütunnet peale teatud toitude söömist. Tahaksin sellest lahti saada. Treeneri vahetuse üle olen nii õnnelik (Liis treenib nüüdseks Egerti käe all) – ma tulen trenni rõõmuga, teen jõutrennile lisaks ka rattasõitu ja kõndimist. Kaalun küll aeg-ajalt toitu, kuid ei jälgi ennast enam nii rangelt.

Ma tunnen, et pean olema iseendaga sõber, kuid see võtab veel aega. Pean leidma rahu iseendaga, et uuesti sellisesse auku mitte sattuda.

Tean, et tõstad praegu suuri raskusi ning purustad rekordeid.
Jaa, see on väga äge! Ehk fitness ei olegi enam nii teema, äkki võiks tulevikus isegi jõutõstmist proovida. Hetkel on eesmärk saada keha üheks tugevaks tervikuks.

Kas sa tunned hetkel endaga rahulolu?
Mingitel hetkedel, aga mitte alati. Minu kehakaal on tõusnud ning minapildiga leppimine võtab aega. Mida päev edasi, seda lihtsamaks see läheb.

Tunnen, et kõige hullem kogu loo juures on see, et ma ei kuulanud oma lähedasi, kes kogu ajal sellele tähelepanu juhtisid. Ma kas ei tahtnud või ei osanud neid kuulata.

Mida sa fitnessi teekonnast kaasa võtad ning mida oled õppinud?
Kõige olulisem on sisemine rahu. Pead olema endaga rahul enne kui oled muude asjadega rahul. Pead õppima iseennast armastama. Sa pead olema rahul ka väljaspool lava. Pead iseennast kiitma. Sisekõne endaga peab olema justkui parima sõbraga.


*Antud lugu on anonüümne eesmärgiga jagada ühe noore naise lugu ning vältida võimalikku isiklikku viha ning kriitikat.